SEB esitleb:

CARMEN

Ooper, kus kirg valitseb lava!

Georges Bizet’ ooper Henri Meilhaci ja Ludovic Halévy libretole Prosper Mérimée samanimelise romaani järgi

Maailmaesietendus 3. märtsil 1875 Pariisi Opéra Comique’is

Esietendus Rahvusooperis Estonia 27. septembril 2024

Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer

Dirigendid: Henri Christofer Aavik, Kaspar Mänd

Lavastaja, dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik: Pierre-Emmanuel Rousseau (Prantsusmaa)

Valguskunstnik: Gilles Gentner (Prantsusmaa)

Rahvusooper Estonia koor, orkester ja poistekoor 

Prantsuse keeles eesti- ja ingliskeelsete subtiitritega

Kestus 3 h 5 min

Soovituslik vanus 12+  

Kui „Carmen“ 1875. aastal esmakordselt Pariisis lavale jõudis, peeti ooperi süžeed kõlvatuks ja tegelasi vulgaarseiks. Bizet šokeeris publikut tuues ooperilavale inimesed rahva seast – külast, vabrikust, mustlaslaagrist ja salakaubavedajate hulgast ning näidates laval peategelase mõrva. Pjotr Tšaikovski, mõistes teose suurust, ennustas ooperile hiilgavat tulevikku: „Kümne aasta pärast on see kõige populaarsem ooper maailmas.“ Ja tal oli õigus, sest „Carmen“ on ooperiliteratuuri üks armastatumaid teoseid ning toreadoori laulust ja peategelase habaneerast on saanud mitmetele põlvkondadele ooperimuusika sümbolid.

Bizet’ kirgliku muusika äratab laval ellu prantsuse lavastaja Pierre-Emmanuel Rousseau, kes kirjeldab oma nägemust Carmenist järgmiselt: „Carmen on naine, keda painavad saatus ja ettemääratus, mida juhivad mehed ja ebausk, religioon ja paganlus. Selle kujutamiseks laval soovin pöörduda tagasi Mérimée kompromissitu kangelanna juurde. Sigarivabrik, eikellegimaa ja härjavõitluse areen on see, kus Carmen tantsib, paneb kaarte, kutsub vaime välja ja kogeb hirmu. Ta on algusest peale teadlik oma saatusest, mis viib teda lähemale surmale, nagu loom, kes haistab ohtu ja jahimeest. Carmen on ka anarhia ja kehtivate reeglite vastu võitlemise sümbol, ta esindab täielikku ja surmavat vabadust ning oma suhtumise ja käitumisega esitab kodanlikule moraalile väljakutse. Nagu must päike leiab see naine don Josés oma saatuse tööriista. Don José on juba kord tapnud. Ta on mõrvar, kes oma tegude eest põgenedes astus sõjaväkke ning lahkus kodukülast. Ta on hingelt katki, ohtlik ja väga ebastabiilne. Nõid Carmenis tunnetab seda momentaanselt. Ta kasutab Joséd ära, ajab ta hulluks ning viib mehe nii kaugele, et too ta tapab, sest nõnda näeb Carmen oma saatust. Seda tahangi oma lavastusega näidata – lugu, mis kulgeb härjavõitluse areeni liivas, madonnade, salakaubavedajate, higi, tantsude, toolide ja härjavõitluse vahel.“