MÕÕT MÕÕDU VASTU
Theatrum
Autor: William Shakespeare
Tõlkija: Georg Meri, toimetanud Harald Rajamets ja Jaak Rähesoo
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Marius Peterson
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Muusikaline kujundaja: Eva Eensaar
Liikumisjuht: Tiina Mölder
Osades: Ott Aardam, Anneli Tuulik, Andri Luup, Laura Peterson Aardam, Kristjan Üksküla, Mart Aas (vabakutseline), Tarmo Song, Helvin Kaljula, Tiit Alte, Mare Peterson, Erik Richard Salumäe, Mark Erik Savi, Merlin Kivi, Maria Teresa Kalmet, Jonathan Peterson jt
Laulavad Maria Teresa Kalmet, Merlin Kivi, Erik Richard Salumäe, Jonathan Peterson ja Abram Aardam, Taavet Song või Johan Kaspar Peterson ning teised. Pilli mängivad Jonathan Peterson, Tarmo Song.
Riigis valitseb täielik kõlbelise laostumise atmosfäär. Pahelisus, mis toob kaasa vaimupimeduse. Hertsog Vincencio tahab seda hukatuslikku olukorda ravida, ohjeldada. Ta otsustab selleks korraldada eksperimendi, äratades suikunud seaduse, kus iga kõlvatu teo eest on ette nähtud surmanuhtlus. Ta paneb enese asemele asehaldurina valitsema ja seadust ellu viima näivalt laitmatu reputatsiooniga noore, andeka ja mõistusliku aadlikust riigimehe Angelo. Too asubki seadust punktuaalselt ellu viima. Hertsog, kes väitis enese maalt lahkuvat, jääb mungakuue varjus jälgima, kuidas sündmused arenema hakkavad. Ja lugu võtab järjest ootamatumaid, kummalisi ja kiireid lahendusi ja otsuseid nõudvaid pöördeid…
„Püüdsime selgust saada maise ja taevase korra seadustes, nii nagu need selle näidendi teksti põhjal ja selle maailma olukordade ja sündmuste, tegevustiku ja mitmesuguste suhtetoimete kaudu tundusid avalduvat. Ja mõista kõike läbistavat soovi eristada näivat olemuslikust. Näidendi tegelased teevad seda läbi isikupärase teatri tegemise. Meie lavastus püüabki rääkida teatrist, meis endis ja meie ümber. Ja selle kaudu, selle tulemusena ka kahest riigist, mille teenistuses on (või vähemalt peaks olema) nii poliitika, religioon kui kõlblus,” mõtiskleb lavastaja kavaraamatus.
„Lavastus on pungil tõsisemast mõtlemisainest ja ka ohtrast koomikast,” kirjutab nädalalehes SIRP Maris Peters (12.05.2023). „Lembit Peterson ja William Shakespeare on kahe peale põhjustanud paraja väärtussegadiku, see aga pole põhjus lavastust karta,” leiab Meelis Oidsalu Postimehes (12.04.2023). „Haarav ja tugev tükk, hea teater,” soovitab Heili Sibrits (Postimees 15.04.2023)
Lavastaja Lembit Peterson intervjuus Eesti Päevalehele (6.04.2023): „„Mõõt mõõdu vastu” on kirjutatud samal aastal kui „Othello”, paar aastat pärast „Hamletit” ja enne „Kuningas Leari”, ta kuulub viidatud teostega samasse mõttelisse ringi. „Mõõt” kuulub süngete, nn probleemkomöödiate hulka: tundub, kohati ei tea autor ise ka, mille üle ta naerda tahab ja mis teda nutma paneb. Ühe silmaga nutab, teisega naerab. Shakespeare’il õieti ei olegi kerglasi näidendeid. Ta tegeleb kogu aeg nendesamade eksistentsiaalsete küsimustega. Väärtusprobleemid, millele ta lahendust otsib, on tragöödiates ja komöödiates sarnased.”
Ühe peamisena toob lavastaja välja halastuse teema, mis läbib kogu Shakespeare’i loomingut: „Seegi näidend küsib, kust otsida halastust, lunastust, vabanemist; kelle poole peaks pöörduma, et kergendada koormat, mida elu õlule laob. Jutt käib ka kohtumõistmisest. Tundub, et meile mõõdetakse sellesama mõõduga, nagu meie mõõdame teistele – ehkki me ei tea, missugune on viimne kohtumõistmine.”
Shakespeare’i näidendite lavaletoomise traditsioon on Theatrumis pikaajaline. 2003. aastal esietendus „Hamlet” (1601) ja 2018. aastal „Kuningas Lear” (1606). Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklasside lõputöödena on meie mängukavas olnud „Kaks veroonlast”, „Palju kära ei millestki” ja „Lõpp hea, kõik hea”. Komöödia „Mõõt mõõdu vastu” (1604) on Theatrumi plaanides olnud juba aastakümneid.
Etendus on kahe vaheajaga ning kestab 4 tundi ja 15 minutit.
