Giuseppe Verdi „Giovanna d’Arco“ esmakordselt Eesti laval!

Naine, kes julges…

Jeanne d’Arci dramaatiline elulugu on sajandeid pakkunud kunstnikele inspiratsiooni luua kauneid meistriteoseid. Ooperi muusika sündis vaid nelja kuuga ning näitab meile noore Verdi ambitsioonikust ja soovi leida uusi väljendusvahendeid. Tulemuseks on värvikas orkestratsioon, ülendavad koorid ja peadpööritavad aariad. Ooperi kangelanna on segu ajaloolisest tõest ja romantilisest fantaasiast, mille näiteks on tegelase poetiseeritud surm lahinguväljal, mitte hukkumine tuleriidal ning tema armastus kuningas Charles VII vastu.

Marco Gandini: „Selle ooperi muusika on imeline ja ma armastan seda! Esietendusele eelnevatel päevadel kordas Verdi sageli „See on minu parim teos!“ La Scala esietenduse menu oli röögatu. Paljud meloodiad said üleöö tuntuks ning neid mängiti esietenduse järgsel päeval juba tänavamuusikute esituses leierkastidel. 
    Selle ooperi teeb eriliseks teose üleüldine särisev jõud. Siin on hetkiti võimsat erutavat sõjalist tõukejõudu, mis ootamatult vaheldub südamesse tungiva siirusega. Võrdleksin „Jeanne d’Arci“ kuulamist sportautoga sõitmisega. See võib ülivõimsalt kohalt söösta, samas kui sina naudid salongi viimistletud nahksisustuse pehmeid mugavusi. Sellised vastandused ja muutumised annavad ooperile selle dünaamilisuse ja erilisuse.“

Sisu: Tegevus toimub 15. sajandi esimeses pooles Prantsusmaa kaksikmonarhia ajal, mil inglaste võimu all olevat osa Prantsusmaast valitses Inglismaa kuningas Henry II ning ülejäänud maad Charles VII.

Charles VII kirjeldab oma unenägu, milles neitsi Maarja annab talle nõu sisse tungiva Inglise armee ees lõpuks alla anda. Iidses metsas, mida peetakse nõidade elupaigaks, palub suure tamme ja püha kabeli juures Jumalat Giacomo – tema tütar Jeanne soovib astuda Prantsuse armee ridadesse, et neid võidule juhtida. Charles läheneb tammele, et oma relvad maha panna ja kohtab Jeanne’i, kes räägib talle oma võitu tõotavast unenäost. Unes kuulis ta nii deemonite hääli, kes teda hukutada püüdsid kui ka inglite hääli, kes käskisid tal hoiduda maisest armastusest. Kuningas annab talle loa vägede juhtimine üle võtta, kuid neiu isa arvab, et tütar on oma hinge tulevase kuninga pärast saatanale müünud.

            Giacomo läheb lüüa saanud Inglise armee juhi, komandör Talboti juurde ja tahab oma tütart üles anda, kuna usub, et too on ära nõiutud. Samal ajal valmistutakse Charles’i kroonimistseremooniaks. Charles avaldab Jeanne’ile armastust, kuid too vaikib, hoolimata tärganud tunnetest tulevase kuninga vastu, sest on taevastele jõududele lubanud maisest armastusest loobuda. Neiu peas võitlevad korraga nii deemonite kui ka inglite hääled.

            Jeanne on saavutanud esimese võidu. Selle tähistamise ajal ütleb Giacomo temast lahti ning väidab, et tütar on langenud saatana ohvriks. Neiu ei püüa end kaitsta.

            Jeanne satub inglaste kätte, kes tahavad teda tuleriidal põletada. Neiu näeb nägemusi lahinguväljast ja palub Jumalalt andestust. Giacomo kuuleb teda pealt ning mõistab oma eksimust. Ta päästab tütre köidikuist ning too jookseb lahinguväljale, et prantslaste ebaõnn taas võiduks pöörata. Giacomo palub kuningas Charles’ilt andestust ja saab selle. Neile tuuakse teade prantslaste võidust ja Jeanne’i surmast. Jeanne kantakse sisse ja ta tuleb viivuks meelemärkusele, et andestada isale ning olla tunnistajaks kuninga tunnetele tema vastu. Seejärel ta sureb ning tõuseb taevasse.

„Jeanne d’Arc“ on Verdi varasema loomeperioodi üks vaieldamatutest meistriteostest, millest aimub tulevaste suurte ooperite hõngu. Teose suurepärast nimiosa on tõlgendanud ooperimaailma tipud Renata Tebaldi, Montserrat Caballé ja Anna Netrebko.